Liis Aedmaa: ärge alahinnake lapspublikut!

 

Oktoobri keskel leidis Viljandis aset maailma lasteteatrit Eestisse ja Eesti lasteteatrit maailmale vahendava mittetulundusühingu ASSITEJ Eesti Keskus korraldatud festival «Teater noorele vaatajale». Ugala teatri dramaturg Liis Aedmaa põimis sealt kogutud mõtted arvamuslooks, mis ilmus ajalehes Sakala. Autori loal avaldame loo muutmata kujul ka siin. Aitäh, Liis!

Et vaatasin enamiku sellel mängitust ära ning nii ametist kui koduse sihtrühma olemasolust tingituna olen näinud ka päris suurt osa üldse Eesti teatrites lastele pakutavast, on hea tõstatada mõned küsimused laste- ja noorteteatri hetkeseisust meie üliteatrilembeses riigis.

Mis on lastele tehtava teatri ülesanne?

Pakkuda meelelahutust, kasvatada teatripubliku järelkasvu, harida, õpetada, tutvustada teatrit kui kunstivormi … Ühtset vastust sellele küsimusele ei ole ega peagi olema. Täpselt nagu ei mahu ühise nimetaja alla täiskasvanutele tehtav teater (stand-up’ist muusikalini ja komöödiast postmodernse seisundilavastuseni), ei mahu sinna ka lasteteater. Siiski on meeldiv tõdeda, et juba ammu ei suhtuta teatrites lastelavastuse loomisse kui millessegi teisejärgulisse. Pigem on tendents vastupidine. Lastele tehakse hingega ja nutikalt. See teeb südame soojaks. Mõned küsimused viskaks siiski õhku.

Kas teatri laste juurde viimine toob lapsed teatrisse?

Meenub vana hea kõnekäänd mäest ja Muhamedist. Kui lapsed ei tule teatrisse, siis läheb teater laste juurde ehk teatrid lähevad oma etendusi mängima koolidesse ja lasteaedadesse. Kas meil on selleks vajadust ja võimekust? Ja mis on üldse selle mõte, kui teatrisaale või kultuurimaju leidub igas omavalitsuses?

Riigiteatri töötaja mätta otsast vaadates tundub, et ega vist erilist vajadust ole, sest perede ning õpetajate ja kasvatajate teatriskäimisharjumus on väga suur. Samuti on «päris» teatrisse tulek ka lastele sündmus, mis tähendab lisaks etendusest osasaamisele palju muudki põnevat ja kasulikku. Näiteks saab õppida, et erinevalt kinost teatris etenduse ajal ei sööda ega jooda. Vähem oluline pole, et etendus toimub just selleks otstarbeks loodud ruumis ning sealsed mängureeglid tuleb omaks võtta nii näitlejail kui vaatajail.

ASSITEJ korraldatud festivalil teokssaanud ümarlaual oli just see üks põhilisi teemasid ning kõlama jäi hulk poolt- ja vastuargumente. See, et väiketeatrid, kel oma saali ei ole või kes kasutavad väga väikseid saale, soovivad oma lavastusi koolides mängida, on igati mõistetav. Paraku põrkuvad nad tihtilugu suure hulga takistustega.

Enamik Eesti koolide saale ei ole pimendatavad ja on kasutuses multiotstarbeliselt. Kui ikka kardinaid ette tõmmata ei saa, tiibklaver laiutab keset lava ning esimese vaatuse 20. minutil kõlab läbilõikav koolikell, on teatrielamus visa tekkima. See, et kogu valgus- ja helipark tuleb tegijail endil kaasa võtta, on iseenesestmõistetav, küll aga on keeruline kogu seda ilu üles ehitada ja seadistada, kui saali pääseb napp tund enne etendust, sest enne on seal tarvis lõpuni pidada iganädalane võrgumäng.

Nii pakutaksegi koolides ja lasteaedades väga vähenõudlikke lavastusi, mis viib pakkujate taseme paratamatult alla ning teeb teatrikunsti populariseerimisele karuteene.

Siit üleskutse uute riigigümnaasiumide projekteerijatele ja koolide renoveerijatele: muutke saalid pimendatavaks, kirjutage projektidesse sisse elementaarne valguspark ning koolidesse leiavad tee nii professionaalsed väike- kui ka suurteatrid. Eraldi boonuseks selle juures oleks märgatavalt paremad tingimused kooli- ja harrastusteatrite tegevusele, sest põhilised koolides mängijad on ju nemad.

Kas on nii, et kui ei naera, siis ei meeldi? 

Millegipärast on päris suurel osal teatritegijatest arusaam, et laste laval toimuvaga kaasashoidmiseks tuleb vähemalt iga mõne minuti takka nalja visata. Ja iseäranis hea, kui saaks teha füüsilist huumorit. Õnneks siiski otseselt jalaga tagumikku tüüpi naljadeni enam väga ei laskuta, tundub mulle sellegipoolest, et sage ja tihtilugu kontekstist väljuv naljaviskamine tähendab tegelikult lapspubliku alahindamist.

Jah, lapsi naerma ajada ei ole keeruline. Aga mis hinnaga seda tehakse? Kui mängitaval lool on ka sügavam sisu ja sõnum (ning enamasti on), siis on ju nii, et mida rohkem kergekäelist nalja teha, seda hägusamaks sõnum muutub ja seda suurem on oht, et saalist väljuv laps ei võta sealt kaasa mitte loodetud sõnumit, vaid tõdemuse, et teater on ikka üks lõbus koht. Võib-olla ma utreerin, aga kui sellist tõdemust aastast aastasse ja etenduselt etendusele kinnistada, kasvavad lastest täiskasvanud, kes tulevad teatrist otsima lihtsakoelisi komöödiaid ja sisukamate lavastuste peale kirtsutavad nina.

Seega üks väike soovitus lasteteatritegijatele: ärge alahinnake publikut! Kui ikka lugu on hästi läbi mõeldud, kaasakiskuvalt lavastatud ja tegelased huvitavad, ei valmista ka suuremale osale lastest mingit raskust loole kaasa elada.

Igaks juhuks ütlen ka, et eelmainitust ei maksa välja lugeda, nagu ei peaks lasteteatris üldse nalja saama. Peab ikka. Mõnus nali ja vahe huumor käivad igasuguse teatriga kaasas. Lihtsalt ärgem tehkem nalja ainult nalja enda pärast.

Noorteteater – kellele ja milleks?

Kui Ugala noortelavastuses «Moraal» öeldakse täiskasvanute kohta, et neile meeldib sama muusika mis noortele, nad käivad samamoodi riides nagu noored ja nende ellusuhtumine on sama vastutustundetu kui noortel, siis mina pööraks selle mõtte korraks teatrikontekstis tagurpidi ning küsiks: kui noortele meeldivad samad lavastused nagu täiskasvanutele, siis kas on üldse tarvis eraldi noortele mõeldud lavastusi?

Päris nii üksühene see küll ei ole, aga festivalil nähtud kaks suurepärast lavastust, Musta Kasti «Peks mõisatallis» ja Ugala «Primavera Paunveres» pälvisid kiidusõnu nii vanadelt teatrikaladelt kui gümnasistidelt ning kumbki neist ei ole otseselt noortelavastus.

2. novembril Kumus toimunud lastekultuurifoorumil «Kultuuripaun» arutleti selle üle, kas vajaksime ka teatris sarnaselt kinoga ühtset märgistussüsteemi, mis näitaks ära, mis vanusest alates on üks või teine lavastus sobilik. Mina teatritöötajana leian, et vajame küll. Ja just nimelt ühtset. Enamik teatreid märgistab laste- ja noortelavastusi vanuseliste soovitustega küll juba iseseisvalt, aga ühtne süsteem sunniks märgistama ka täiskasvanute lavastusi ning usun, et siis selguks: väga suur osa täiskasvanutele tehtust sobib tegelikult vaatamiseks noortelegi, vähemalt gümnaasiumiealistele. Gümnasiste sihtrühmaks arvates eraldi «noortelavastuste» tegemine on minu meelest juba ette publiku alahindamine.

Küll aga eeldab teatritegijatelt täpset ja tundlikku lähenemist põhikooli lõpuklassidesse kuuluv publik. Just nemad on need, kellele tasub ja tuleb noortelavastusi teha. Lastelavastused neid enam ei paelu ja täiskasvanutele mõeldud repertuaar veel ei paelu. Väga kerge oleks neist lihtsalt mööda vaadata, kuid nagu iga hobi ja huviga võib ka teatrihuviga juhtuda nii, et kui paar aastat teatrisse ei satu, ei satu sinna enam kunagi.

Seega võtan mina iga kord tegijate ees mõttes mütsi maha, kui on õnnestunud näha mõnd lavastust, mis tõesti põhikooliõpilasi kõnetab ja köidab. Üks viimaseid elamusi oli septembris «Draama» festivalil nähtud Von Krahli teatri «Kummi T». Eraldi kummarduse peab muidugi tegema VAT-teatri ees, kes seda noorteteatri põldu on väga visalt ja õnneks ka edukalt kündnud.

Mis mõttes on teater kollektiivne kunst?

Töötubade korraldajana laste- ja noortetruppidega kohtudes pean ikka ja jälle tõdema, kui tähtis on juba lastele rääkida, et teater, see ei ole ainult näitlejad. Kõigi teatriga seotud ametite populariseerimise vajadusest sai Eesti etendusasutuste liidus alguse koolinoorte teatripäeva mõte. Kevadel tuleb see neljandat korda ning seekordne korraldaja on Ugala ja toimumiskoht Viljandi.

13. märts tasub Viljandimaa õpetajatel juba praegu oma kalendrites punasega märkida, sest sel päeval on Ugalas, kultuuriakadeemias ja mujalgi Viljandis arvukalt töötube ja etendusi, mille elluviimisse panustab suur osa Eesti teatreid. Põnevaid ja harivaid tegevusi pakutakse igale kooliastmele ning harukordset võimalust oma ala professionaalide juhendamisel teatritöö telgitagustest osa saada ei maksa kasutamata jätta.

Foto: Ugala teater