Kristo Veinberg: lapsed vajavad kultuurilist võrdõiguslikkust

Kõikidel Eesti lastel peaks olema kvaliteetsele kultuurile võrdselt hea juurdepääs. Kui kodu ei utsita ja eeskuju ei näita, siis võiks seda teha lasteaed või kool riigi kindlal toel, kirjutab näitleja ja TLÜ magistrant Kristo Veinberg ERR uudisteportaalis. Arvamusloo aluseks on Kristo ettekanne lastekultuuri foorumil “Kultuuripaun”.

Passi järgi on mul vanust 26, see tähendab, et Eesti Vabariigis kehtiva definitsiooni järgi liigitun ma veel vanusekategooriasse noor. Hariduselt olen näitleja, operaator ja hetkel ka Tallinna Ülikooli magistrant. Ametilt pean end aga rööprähklejaks noorsoo vallas. Teisisõnu – kõik, mis ma teen, on otsapidi seotud laste ja noortega ning see on vorminud minu arusaamu ja arvamust nende kultuuritarbimise harjumustest.

Mõeldes esmalt tagasi oma kooliajale, toon välja ühe minu arvates olulise aspekti, mis laste ja noorte kultuurilisele haritusele ja selle edendamisele kaasa aitab – see on ühtehoidev ja üksteist inspireeriv kooslus. Õpetaja roll on nende tingimuste tekkeks võimalikult hea pinnas luua, sest kui sul on klass või rühm, kellele meeldib koos olla, siis nendega võid sa teha mida iganes – kas või minna muuseumisse ja panna nad pärast nähtu põhjal etüüde etendama. Läbi niisuguse ühise, esmapilgul ehk isegi märkamatu kultuurilise tegevuse areneb nii laps kui ka tema minapilt, maailmataju ja sotsiaalsed oskused.

Üle-eelmisel nädalal kurtsid õpilased mulle tunnis, et kohustusliku kirjanduse korras peavad nad lugema August Kitzbergi „Libahunti“. Õpilased olid juba eos mossis ning ütlesid, et nemad seda raamatut lugeda ei kavatse. Osalt vist ka seepärast, et lisaks raamatu pealkirjale tundus ka raamatu olematu kujundus neile igav.Enne järgmist tundi paljundasin õpilastele mõned katkendid „Libahunti“. Stseenid, mis mulle endale kõige paeluvamad tundusid. Jaotasin õpilased rollidesse ja tegin tekstis mõned kärped, jättes stseenid kõige põnevama koha peal pooleli. Alles tunni lõpus, kui õpilased põlesid uudishimust, et kuidas kõik lõppeb, paljastasin ma neile, et tegu on „Libahundiga“. Järgmiseks tunniks olid teose läbi lugenud kõik õpilased.

Eesti kirjandus on kultuurihariduse kohustuslik osa ning on õpetajate nutikuse ja loovuse küsimus, kuidas seda laste ja noorteni viia. Ent kuidas jõuab noor publik üle Eesti näiteks kvaliteetse teatrielamuseni?

Üks võimalus on, et teater tuleb koju, see tähendab kooli või lasteaeda kätte. Seejuures ei ole aga vähetähtis küsimus, millist teatrit seal pakutakse. Universaalset kvaliteedikontrolli, mis eraldaks terad sõkaldest, meil pole ning paljuski sõltub teatri kvaliteet kooli huvijuhi ja kohapealsete kultuurikorraldajate kompetentsist ja pädevusest. See on paraku üpriski keeruline töö, sest moosekante, kelle jaoks haridusasutused on ennekõike hea teenimisvõimalus, on üpriski palju.

Abiks kultuurikorraldajale soovitan ASSITEJ Eesti Keskust, mis ühendab Eesti professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid. Sealtkaudu etenduse tellides võib olla kindel, et saad head asja. Ja kvaliteet on laste ja noorteni jõudmisel ülioluline märksõna.

Ent kultuuritarbimine ei peaks piirduma sellega, mis toimub kooliseinte vahel. Siinkohal põgusalt sellest, mida kogesin elamustuuri „Laste Vabariik“ näitlejana sel suvel mööda Eestimaad sõites. Külastades väiksemaid ja suuremaid kohti ning nähes lapsi ja noori eri Eesti paigus jõudsin ma paraku tõdemuseni, et mida väiksem ja kaugem koht mõnest suuremast keskusest või linnast, seda kehvem on laste püsivus ning kultuuritarbimise oskus ja harjumus.

Osalt on see kindlasti tingitud sellest, et väiksemates kohtades on kultuuri kättesaadavus ja tarbimise võimalus kehvem. On mõistetav, et see on logistiliselt ja finantsiliselt küllaltki kulukas ja keerukas, lapsevanemate rahakotil on piirid ning kui valima peab teatriskäigu või õhtusöögi vahel, siis loobutakse mõistagi esimesest. Aga kultuuri puudutust väärivad ja vajavad ometi kõik lapsed, sõltumata oma asukohast ja pere rahalistest võimalustest.

Sestap võiks ideaalis laste ja noorte kultuurilise harituse, miks mitte laiemalt kogu lastekultuuri eest vastutuse võtta riik, töötades välja mingisuguse normatiivi ja nimekirja sellest, kui palju ja millist kultuuri täpsemalt laps võiks ja peaks tarbima ning panustades sellesse ka rahaliselt, kindlustades, et iga laps saab kätte vähemalt vajaliku miinimumannuse kultuuri.

Aga miks see oluline on? Kultuur ja selle tarbimine loomulik, lausa vajalik elu osa. See inspireerib, motiveerib, harib, lahutab meelt ning aitab mõtestada elu. Paljude minu eakaaslaste, sealhulgas ka mu heade sõprade ning endiste klassikaaslaste jaoks tähendab kultuuriline sündmus sageli ainult kinos või kohvikus käiku. Ometi on kultuurispekter oluliselt laiem ja mitmetahulisem.

Jah, teatrite ja kontsertide külastatavuse statistika näitab, et kõik on justkui hästi. Aga vaadates ringi teatris, kontserdil või raamatukogus, taipad ühtäkki, et seal käivad ju alati needsamad näod. Neil on tõesti hästi ja see teeb rõõmsaks! Aga minu mure on suur pilt. Ma päriselt tahan, et kõikidel Eesti lastel oleks kultuurile parem juurdepääs. Kui kodu ei utsita ja eeskuju ei näita, siis võiks seda teha lasteaed või kool riigi kindlal toel.